Päikeselist ja bluusilikku

Esmaba pärastlõunal laadisime sõbrannaga söögid-joogid autusse ja põrutasime Võõpsu poole “Pristanit” kaema. Või tegelt venisime ja põrutasime — tee oli nigu raudtee. Aru ma’i saa, mida nad iga suvi sääl niiiii hirmsasti parandavad. Vaatamata venimisele jõudsime mingi paar tundi enne etenduse algust pärale. Nälg tahtis silmanägemist ära võtta, niiet läksime samblakatusega Ristipalo bussipeatusesse varjule, sõime sinki, leiba ja tomateid ja lehvitasime läbi paduka möödutavatele massinatele, mis vuhisesid mööda, pisikesed sini-must-valged patriootlikult lehvimas.

Võõpsu jõudes juhatas üks noormees me auto hüvale kohale ja eemaldus diskreetselt, võttes talle sekundeeriva vanamehe kaasa. See oli temast äärmiselt kena, sest meil sõbrannaga oli just plaan veidi stripata ja kõik vähegi kaasas olevad rõivad seljas olevate alla toppida.

Etendus oli vägaväga vahva! Isegi vihm otsustas selleks ajaks siestat pidada. Aapo ja Olavi käisid salaja kusagil heinakuhja taga manamas ja ohverdasid 3 tilka verd?:D A kubujussindus ja tekijupatsi kaasa vedamine tasus end ära — väga mõnus soe oli . Sai suurte silmadega ja rahulikult nautida nii riieteta kui ka riietega jõkke hüppavaid ja lendavaid noormehi ))).

Jõudsin vaevalt Aapole õnnestunud etenduse eest kalli teha ja lootusetult kadund Olavit otsida, kui jälle nigu oavarrest kallama hakkas. Panime padavai Värska poole ajama, silme ees terendamas lootus, et vanaema annab nii süüa kui ka peavarju. Kuivasime, sõime ja läksime Laagrisse jaanipeole. Hunnik käpukil teismelisi ja üldse väga igav. Vaikselt hakkas hinge hiilima kahtlus, et äkki sai Võõpsust liiga rutakalt jeehhaaat tehtud. Proovisin Aapole helistada ja uurida, mis nad teevad. Telefoni võttis väga pehmekeelne Rosin, kelle jutust ma muhvigi aru ei saand ).

Mõtlime siis sõbrannaga, et lähme võtame vanaema poolt grilli ja liha ja lähme kusagile järve veerde. Leidsin, et võiksime veidi läbi metsa lõigata. Eksisime hästi imekergelt pimedas ära  (noh, ma teadsin küll, kus oleme, aint metsateed olid kuidagi, eee, rohtu kasvanud ) ja kuulsime võsas koledat raginat. Me nina ette kerkis mingi Tallinna jorss, puu õlal nigu Kalevipojal. Ikkagi ehitaja. Töllerdas mega tükk aega kaasas enne, kui lahti saime.

Öö läbi siis grillisime sõbrannaga kahekesi (NB! me kumbki polnd varem iseseisvalt grillinud). Vägaväga lõbus oli. Grill oli küll  veidi lombakas, sest teel õnnestus meil vist ühe jala mingi mutrike ära kaotada, aga see oli ju vaid väike viga ). Nuhh, ja see, et alguses pime oli ja üldse aru ei saand, kui valmis liha oli — sellest polnd ka midagi . Hää liha oli. Ja paganama hää oli Transvaali, Näkilaulu, Leila sõjalaulu ja muid toredaid asju täiest kõrist lõõritada ka . Nägime mingit musta tompu eemal mööda maad sibamas. Ja nahkhiirt kohtasime ka. Ja tervitasime päikesetõusu ühelt jalalt teisele kepseldes.

Värskast tagasi tulin alles kolmabal. Bussiga, mille pääl oli keskmiselt vintis Värska papp, ta kõrgelt haritud sõbrad ja teismeline sugulane, keda kogu küla vist ta uueks pruudiks peab )). Papp vaatas mulle oma ilusate suurte silmadega otsa, seletas, et olen väga ilus tüdruk, musitas kätt ja küsis iga natukese aja pärast nigu papagoi, et kas ma taga jalutama tulen ja kas ta mind suudelda võib. Naersin ja patrasin teistega edasi.

Istusin mina jumalast rahulikult eila õhtul arvuti ees, kui üks sõrmepikkune sajajalgne otse mu nina ees üle seina loivas. Ega sellisele kipu kohe kallale ka, teatud aupaklikkus ikka sees. Järsku hammustab veel . Nu olgu, igatahes, olin just jõudnud otsusele, et püüan ta näiteks kärbelapatsi peale ja viskan toast välja. Isegi rõduuks sai rohkem praokile lükatud ja puha. Aga tema, va sunnik, otsustas mu pää kohal asuva smaragdrohelise riiuli varju lipsata. Ja sinna jäädagi. Üritasin küll taskulambiga seina ja riiuli vahele olematusse pilusse piiluda. Ja tsipa vastu riiulit tagusin ka. Ei teagi, mida mu 70-aastane naaber kogu sest kesköisesest kolkimisest mõtles. Kuigi, otsustades tema toast kostuvate valjude häält järgi – endise agara spordimehena elas ta ilmselt telekast jalgpallile kaasa ega pannud muud ilma tähelegi .

Igatahes, sajajalgsest pole enam ei kippu ega kõppu. Ei varba varjugi. Ma küll läksin magama pisukese kõhedusetundega hinges ja kujutasin ette, kuis ta võtab sibades ette rännaku teise toa otsa, et mind näiteks ninast näksata või lihtsalt üle näo roomata. Aga – ptüi, ptüi! – tänase öö magasin küll segamatus rahus. Ahjaa, sissetungija ise nägi siis välja selline:

Nüid on siis maailmalõpp saabunud. Mu hääl püüti musta mikri sisse ja miksiti pärast kahtlase pildiga kokku. Ehk teisisõnu, istusin mina punasena nagu peet enne ühe kontori teises otsas asuva läpaka taga ja kordasin 101 korda kahte kahtlase kõla ja sisuga lauset, mis lubaduste kohaselt peaksid mind 10 korda kuulsamaks tegema . Neil oli nimelt pealelugejat tarvis.

Mitte, et mul oleks erilist valikut olnd. Ma isegi ähvardasin bussiga päälinna putkata ja mida kõike veel – uriseti ähvardavalt ja kästi kiiremas korras kondid lõunalt tagasi vedada. Hehh. Igatahes, kuulake siis ise (ikka esimese minuti sees; pildil põle mina, õnneks – hää seegi ):

Mitte-autojuhina olen muidugi nendes koletutes “elukates” istuvate inemeste peale küllalt urisenud. Eriti siis, kui mina olen 100 aastat tee ääres vahtinud, et üle saada ning just piisavalt julgust koguda, et üle “sebra” suunduda, arvates naiivselt, et kui autojuht juba niigi kaua oodanud, siis tahab ta mulle sellega öelda “kõik on ohutu, pane padavai üle”. Just naiivselt, sest tulemuseks on see, et tegelikult hoopis autosid vahtinud juht otsustab just sel hetkel keerata ning on jube ehmunud ja tige, kui ma kätt ta kapotile toetades kõnniteele hüppan. Ma olen ka ehmunud. Ja kõõritan sellest ajast saati kõiki autosid väga kahtlustavalt ).

Aga pean siiski mainima, et hiljuti sain valgustatuks. Vaadake ise!

Olen vist nüüd palju mõistvam ja veelgi ettevaatlikum . Ja muidugi julgeks ma end ikka niipea autokooli ega -rooli lasta ). Mis sest, et kõik selles näites on loogiline, värvide ja keskendumisvõime jmt teoorial põhinev.

Täna õhtul meili kiigates ja inemeste blogisid lugedes komistasin ühe toreda päevakohase postituse otsa ja itsitasin end poolsurnuks. Jagan seda muhedat, omamoodi sooja emmede tögamist teiegagi .

Suutsin lõunasöögiga hankida endale kõhuvalu. Ja seal ma siis olin, vana kaubamaja külje all, väike kollane poolkägar. Istusin pingil, piidlesin inimesi ja ootasin bussi.

Kollase seemisnahkse mütsiga tädi. Klõps. Nokkmütsiga vanamees pingil suitsu kiskumas. Klõps. Kollarohepunasinikirju salli ja roosade huultega hallipäine daam. Klõps. Jahhh, täna on selline päev, kaamerata päev. Laadimata aku päev. Mõtlesin terve eilse päeva, et kui koju jõuan, siis… Aga läks nagu ikka )).

Aga, et inimestel ikka silmarõõmu oleks, panen mõned eilased pildid üles .

Vanatädid mulle meeldivad . Kahju ainult, et tausta valida ei saa. Kunagi saan ehk julgemaks, astun ligi, räägin juttu ja vinnan sobivama tausta manu ka )). Aga praegu pole veel see aeg. Nii tulebki leppida, et kaunid punased mantlid ja samblarohelised mütsid (või on tegu pigem kanapasavärviga?:D) kolehallil taustal figureerivad.

Jaa, ja bussipeatuses näeb muidugi ka igast reipal sammul vantsivaid hallipäiseid akadeemikuid. Tundub ju akadeemik või mõni muu väljapeetud härra?;))

Nii tore on kohata selles rohekollases võilillelises ümbruses sellised hulkur-rasmuslikke noorsande .

Oli vist 17. aprilli lõunapaus. Kolistasin bussiga kesklinna sööma. Ilm oli kaunilt päikeseline, valmis vahvateks üllatusteks. Ja mida ma näen, kui “Tallinna ülikooli” kõrval nr 9 pealt maha astun!? Istub sääl müüri man memmeke ja söödab varest. Mul on tänaseni meeles justkui oleks tal isegi oma taburett kaasas olnud ). Aga mälu võib petlik olla — avastasin täna, et seal ju täitsa pikk pink isegi olemas, mu suureks pettumuseks . Vahvam ju ikka mõelda, et memm oli ühes söögikraamiga veel tabureti ka kaasa vedanud )).

D’Artagnan, 17. aprill 2008

Bussi oodates on sageli igav, väga igav. Fotoka saamisest saati on õnnestunud sega igavust veidi leevendada. Vähemalt, kui põnevaid inimesi peatuses seisma juhtub — saab neid piiluda ja pildistada .

D’Artagnan profiilis, 17. aprill 2008

Mu klaviatuur on raha tootma hakanud. Ausalt. Selle ajaga, mil mina lõunal käisin ja kõhu hääd ja paremat täis tankisin, jõudis mu superduper klaver terve viiekroonise kasvatada ). Vedeles seal ja ootas, kuni teda iga nurga alt kahtlustavalt nuhutasin ja katsusin. Natuke aega hiljem paterdas mu laua manu Karu, kuulutas, et tema ikka neid talle hetk tagasi kingitud likööritäidisega komme rohkem süüa ei tohi ning poetas terve karbi mulle lauale. Ise rahulolevalt mõmisedes, et kui Eloke nüüd terve karbi ära sööb, jääb ta kindlasti kergesse joobesse ja siis saab alles nalja. Ma olen praeguseks juba tervelt 4 kommi ära söönud — märgatavaid mõjusid veel pole .

Lõuna ajal sain mõned pildid ka, aga seda võlukaablit, millega nad kenasti arvutisse tõmmata — seda nigu pole kaasas, mnjaaaa. Niietjah, vaatasin natuke aprilli keskel tehtud pilte, kohendasin värve ja nüüd kohekohe varsti üritan siis esimest korda siia pilte üles panna. Ärge siis ära kohkuge!:))) Ma igaks juhuks teen seda eraldi postituse abil, muidu keeran pagan teab mis käki kokku ja ei jõua seda pärast ära lürpida .

Meeli erutab arbuusilõhnaline muru. Ja maailm õitseb. Varbad on jälle kuivad ja riided ka – käisin kodus ja vahetasin sandaalid millegi vihmasobilikuma vastu . Ja kastsin rõdul, akna serval jõudsalt taeva poole sirutuvaid sibulaid ja – NB! – üht imeväikest võrset, mis vist tähendab, et vähemalt üks tilliseeme läks kasvama . Kui tegu pole just mingi umbrohuga… Mul hakkab sedasi juba vaikselt suurushullustus peale tulema, mis mulla ja pottidega mässamisse puutub. Pean juba plaani, kuis ostan ühe suure pikliku neljakandlise “poti”, kuhu sisse pistan porgandeid või lehtsalatit või rediseid ). Arbuusikiusatus tekkis korraks ka, aga õnneks mul veel kuigivõrd on aru peas .

Üldiselt mõtlesin lihtsalt, et alustan mingi väikese blogi. Sest kirjutada on ju hea ja tarvilik. Vahel salaja, vahel avalikult, vahel nukrate allhoovustega, vahel rõõmust ja elevusest lõhki minemas. Niih, nüüd on algus tehtud. Igatahes.